Arvamus Gunnar Okki raporti kohta

16.09.2015
Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemilise Ametiliidu juhatuse arvamus Gunnar Okki poolt koostatud “Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raporti” kohta

Kahtlemata on arutelu Eesti kõrghariduse- ja teaduse valdkonna üle vajalik. Seda on püütud teha alates taasiseseisvumise algusest, kuid asjalikele aruteludele ei ole järgnenud konkreetseid ja toimivaid tulemusi – on järgnenud vaid reformid reformidele. Iga uue haridusministriga alustati kõrghariduses ja teaduses uut reformi, ilma et eelnevaid reforme oleks suudetud tegelikkuses alustada või veel vähem, lõpule viia.
Nimetatud perioodil püüti käsitleda ka õppejõudude ja teadlastega seotud sotsiaalseid küsimusi, kuid hiljem lükati sotsiaalse poole teemad õppe- ja teadusasutustele iseseisvaks lahendamiseks.
Kõikide reformide puhul on jäetud aga tegemata põhjalik majanduslik analüüs, samuti pikemas perspektiivis analüüs erialase koolituse vajaduse kohta.

Raportis antakse taas soovitus kujundada ümber ja liita Eesti kõrgkoolide ja teadusasutuste võrk – tulevikus peaks jääma Eestisse kolm ülikooli ning nendega liidetud erinevad asutused, sh rakenduskõrgkoolid ja teadusasutused. Ja seda tehakse taas sisulise, põhjendatud analüüsita, samuti puuduvad muudatusi toetavad arvulised näitajad. Iga liitmine peab olema põhjendatud. Oleme seisukohal, et sellist reformi Eesti kõrghariduses ja teaduses ei ole vajadust teha seni, kuni pole läbi viidud põhjalikke uuringuid ja analüüse selle kohta, mis on hetkel toimivas süsteemis hästi, mis halvasti ning, mis on takistuseks meie riigi edasisele arengule. Samuti peaks välja tooma, mis muutub õppe- ja teadustöös reformiga paremaks ning millist majanduslikku efekti soovitakse saavutada. Alles siis saab hakata arutlema, millised muudatused on vajalikud. Hoolimata sellest, et eelmisest haridusreformist pole veel õieti toibutud ja võib-olla pole suudetud ka kõike vajalikku veel lõpule viia, algatatakse juba uut reformi. Seega, alustame järjekordse, üha süveneva segaduse tekitamisega.

Oleme kategooriliselt vastu emakeelse õppe väljatõrjumisele kõrgkoolidest, samuti tasulise õppe sisseviimisele Eesti üliõpilastele. Ka ei peaks ära kaotama nn dubleerivaid õppekavasid – sel juhul muutuks haridus valdkonniti ühetaoliseks, kaovad valikuvõimalused ning õppekvaliteet võib konkurentsi puudumisel halveneda. Kaotajaks jäävad nii üliõpilased, kui ka kaugemas perspektiivis ettevõtted.
Erinevate tegevusvaldkondade, eesmärkide ja ülesannetega kõrgkoolide ja teadusasutuste meelevaldne ühendamine (nt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vs Tallinna või Tartu Tervishoiu Kõrgkool) ei pruugi anda positiivset efekti ning võib viia hoopis ebapädevate juhtimisotsusteni. Samuti ei peaks liitma väikseid, kuid iseseisvaid ja tulemuslikke teadustöid teostavaid uurimisgruppe (nt Eesti Keele Instituut) suurte asutuste juurde.
Teisest küljest tuleks vältida kuratooriumide kaudu akadeemilisse keskkonda sobimatut kõrgkoolide juhtimise politiseerimist. Igale üksikule kõrgkoolile ja teadusasutusele ei ole vaja oma seadust, piisab ühest ja üldisest ülikoolidele, rakenduskõrgkoolidele ning teadusasutustele kehtestatud seadusest. Asutuste sisemise töö- ja õppekorralduse, ülesanded jms kehtestab aga akadeemiline kogu, millega oleks tagatud akadeemiline vabadus.
Igasuguste reformide ja tegevussuundade koostamisel loetakse muuhulgas üles õppejõudude ja teadurite kohustused, vajalikud oskused, kuid samas unustatakse täielikult ära neid puudutavad sotsiaalsed küsimused – töötasud, töötingimused jms. Ka nimetatud teemad vajavad reformide plaanimise käigus käsitlemist ja lahendamist.

Antud raportis kajastatud tegevussuunad nõuavad laiemat ühiskondlikku diskussiooni ning nendega seotud asutuste arvamusega arvestamist. Selliseid reforme ei peaks läbi viima n.ö ülevalt alla otsustega.